Näita lapsele, kuidas kalmistul väärikalt käituda

11.05.2023

Lapsepõlv on imeline aeg ja paljud vanemad tahavad last säästa kõigest, mis on seotud surmaga. Paraku on surm samuti elu osa ja leinaga toime tulemist saab harjutada väga leebelt.

Me rõõmustame kellegi sünni üle, tähistame igal aastal sünnipäeva, järgnevad igasugused koolilõpupeod, pulmad ja muud toredad perekondlikud tähtpäevad. Millegipärast ollakse jõutud arusaamiseni, et surnuaeda minnes last kaasa ei võta ja sageli jäetakse laps kõrvale ka matustest.

Tegelikult on matuse rituaalidel leinast ülesaamiseks väga suur osa. Kui ränk sündmus peaks perekonda tabama, siis lapsega kalmistul käimine on omamoodi ettevalmistav protsess, et teda elu paratamatu osaga hellalt kurssi viia. Oma lapsepõlvest meenub, kuidas surnuaiapüha oli nagu perepäev ja sinna mindi alati kõik koos. Kes tassis reha, kes kastekannu ja alati jutustati, lugusid kivisse uuristatud nimega lähedaste kohta.

Maast madalast hakati sisendama, kuidas kalmistul käituda. Sisendati aukartust kääpa all puhkajate suhtes. Surnuaeda sisenedes pidi kõndima rahuliku sammuga ja vestlema vaikse häälega. Omakese kalmult lahkudes süüdati seal alati küünal.

Väga kindlasõnaliselt tehti selgeks, et surnuaiast ei võeta kaasa mitte oksaraasukest ega kuivanud lehekest. Rääkimata siis veel haualt lillede noppimisest. Ikka toonitati, et kõik mis hauaplatsilt kokku sai riisutud, jäi surnuaeda ja isegi prügi ei võetud kaasa. Tänapäeval on prügimajandus kalmistutel väga kenasti organiseeritud. Omal ajal oli see kohati lausa peavalu, kuhu prügi ladestada, sest tõesti keegi ei tahtnud kalmistujäätmeid koju kompostihunnikusse vedada. Ebausu üle võib muiata, aga vähemalt hoidis see rüüstamisi vaos.

Surnuaeda minnes ära jäta last koju. Las ta näeb, kuidas oma peres lähedaste matmispaika väärtustatakse ja austab teiste mälestuspaiku. Luba osa saada rituaalist, süüdata küünal või see paigale asetada. Selgita, kes kääpa all puhkavad. Kõige mõistlikum on aukartust siseneda läbi eeskuju ja leebe selgitustöö.

Kuna paljud pered on täna liikuva eluviisiga, siis kohalikul kalmistul ei pruugi lähedasi maetud olla. See ei tähenda, et lapsele ei võiks kalmistul käitumist selgitada. Haudade vahel jalutamises pole midagi halba ja vahel tasub seal juba aja mahavõtmiseks ja elu üle järele mõtlemiseks rahulikult ringi liikuda.

Kindlasti ei tohi lastele surnuaeda sisenemist ära keelata. Pigem selgitada käitumisnorme ja suunata tähelepanu. Hauad on erinevate kivide ja kujundusega. Kalmistu on ka omamoodi õppimise koht. Laps saab lugeda nimesid, mis sinna on kirjutatud. Miks mitte lasta arvutada sünni ja surma daatumite põhjal, kui noorelt-vanalt keegi siit ilmast lahkus. See pole hirmutamise koht vaid rahupaik, kus on väga hea aeg maha võtta ja mõtiskleda.

Meil on kirev kultuuriruum ja osade traditsioonide kohaselt pannakse lähedase hauale maiustusi, mune ja muud sarnast. Kohutav on mõeldagi, kuidas kellegi väike käsi küünitab lahkunule jäetud maiustuste järele. Kui midagi sellist on juhtunud, siis on kodus selgitustöö tegemata jäänud. Kurvaks teeb mõte, mida tunnevad omaksed, kes lähevad oma armsa lahkunu hauda hooldama ja leiavad eest taolise rüüstamise.

Kaks väikest päkka, kaks sinisilma on Teie rõõmuks sündind ilma. 27.mail toimus Kunda linna klubis Viru-Nigula valla Lusikapidu. ...

Toimus Viru-Nigula valla lusikapidu

31.05.2023

Kaks väikest päkka, kaks sinisilma on Teie rõõmuks sündind ilma. 27.mail toimus Kunda linna klubis Viru-Nigula valla Lusikapidu. ...