Läänemere hallhülge ja kalanduse konflikti põhiprobleemiks on see, et kuigi hallhülge populatsioon on märkimisväärselt suurenenud ja praegu ei ole enam ohus, on HELCOM ja EL siiski seadnud prioriteediks populatsiooni edasise suurenemise. Seda tehakse majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse arvelt. Seega on oodata, et konflikt jätkub sama tõsisena ja on suur oht, et tänasega võrreldes veelgi rohkem kalureid lõpetab püügi. Praegune hallhülge populatsiooni majandamine ei sobi kokku õitsva ja kasumliku rannapüügiga. Hallhülge populatsiooni majandamise kriteeriumid on vastuolus ELi ühise kalanduspoliitika eesmärkidega, milledest üheks on tagada mõistlik elatustase neile, kes sõltuvad kalandussektorist.

Hallhüljeste poolt Läänemere kalavarudele tekitatud suremus on märkimisväärne ja paljud hüljeste poolt mõjutatud kalavarud on väga olulised ka kalanduse jaoks. Kui hallhülge populatsiooni majandamisel järgitakse ökosüsteemipõhise majandamise põhimõtteid, tuleks nende loomade mõju kaladele arvesse võtta. Ökosüsteemipõhise majandamise üldine eesmärk on säilitada kogu ökosüsteem tervena, produktiivsena ja elujõulisena. Majandamisel võetakse arvesse kõiki liike, sealhulgas kaitsealuseid liike.

Me väidame, et Läänemere hallhülge populatsiooni haldamise eesmärgid ja majandamiskriteeriumid on praeguses ökoloogilises olukorras ebarealistlikud ja liiga ebaselged. Hüljeste ja kalurite vahelise konflikti optimaalne haldamine nõuab olukorra ja juhtimisvõtete ümberhindamist. Jätkusuutlik lahendus eeldab kalandussektori, rannikukogukondade ja looduskaitsesektori seisukohtade ja arusaamade arvesse võtmist ja tasakaalustamist. Blomquist ja kaasautorid näitasid hiljuti avaldatud töös, et optimaalne hallhülge populatsioon Läänemeres on palju väiksem kui praegune. Nende optimaalse hülgepopulatsiooni kontseptsioon võtab arvesse ka sotsiaalmajanduslikke kaalutlusi, sealhulgas saarestike ja ranniku elatusalade ja kultuuripärandi järjepidevusega seotud küsimusi.

Me väidame, et Läänemere hallhülge populatsiooni seisund vastab suures osas ELi loodusdirektiivi poolt seatud nõuetele. Kui praegused ökoloogilised tingimused Läänemeres jätkuvad, ei ole põhjust arvata, et populatsioon ei suuda end säilitada elujõulisena oma looduslikes elupaikades. Areaal on piisavalt suur, et säilitada populatsioon pikaajaliselt isegi kliimamuutuste edenedes. Siiski ei vasta hallhülge populatsiooni seisund riikides, mille liik on hiljuti taasasustanud (st Taanis, Saksamaal ja Poolas), veel kõigile kriteeriumidele. Selliste bioloogiliste asjaolude tõttu on Läänemere-äärsetel rannikuriikidel hüljeste majandamise ja küttimise suhtes erinev poliitika. Läänemere edelaosa populatsiooni seisundit ei tohiks kasutada argumendina, et kogu populatsioon ei ole saavutanud soodsat kaitsestaatust. Tähelepanuväärne on ka see, et Loodusdirektiiv ei nõua populatsiooni kasvu kuni kandevõime piirini.

HELCOMi soovitused on vastuolus merestrateegia raamdirektiivi ja isegi HELCOMi Läänemere ajakohastatud tegevuskava eesmärkidega, sest mõlemas dokumendis on sätestatud, et keskkonnaalaseid eesmärke tuleks rakendada ökosüsteemil põhineva lähenemisviisi raames. See tähendab, et majandamisel tuleks arvestada ka hallhülge populatsiooni suurenemisest tulenevaid suuri kahjusid ja kahjustusi kalandusele ja kalavarudele.

ELi hülgetoodetega kauplemise keeld on endiselt problemaatiline takistus. ELis ei tohi hülgeid kasutada muul viisil kui jahimehe enda majapidamises. See piirab tegelikult kogu potentsiaalset sotsiaalmajanduslikku kasu jahipidamisest ja aitab kaasa jahipidamiskvootide alakasutamisele. Lisaks sellele on arvamusi, et mereimetajate kui potentsiaalsete toiduressursside osa ei tohiks inimeste toiduga kindlustatuse osana eirata. Kui hülgepopulatsioon on terve, kujutab see endast kohalikul tasandil kasutatavat madala CO₂ jalajäljega ja toitumisalaselt kvaliteetset ressurssi. Kõiki Läänemere hülgeliike jälgitakse ja hinnatakse korrapäraselt ning kui populatsioon näitab ebasoovitavat arengut, võimaldavad ELi eeskirjad rannikuriikidel jahti viivitamatult lõpetada. Seega on hüljeste ülepüügi oht väike.

Läänemere hüljeste kaitse ja rannikupüügi vaheline konflikt on keeruline ja lihtsaid lahendusi ei ole, kuid sellegipoolest tuleb need lahendused leida. Praegune olukord ja tasakaal on kallutatud looduskaitsega seotud küsimuste poole, samas kui kalandusega seotud rannikukogukondade majandustegevusele ja kultuurile tekitatud surve on suuresti tähelepanuta jäetud. Läänemere hallhülge populatsioon on saavutanud jätkusuutliku seisundi ja kaitse ei peaks olema majandamise ainus ja peamine eesmärk. Seega on hädavajalik leida optimaalne tasakaal ja kooseksisteerimine hallhülge populatsiooni jätkusuutliku suuruse ja rannapüügisektori elujõulisuse vahel.

 

Marine Policy, Volume 155, September 2023, 105684

(Artikli arutelu ja kokkuvõte eesti keeles)

Petri Suuronen, Sven-Gunnar Lunneryd, Sara Königson, Nelson F. Coelho, Åsa Waldo Viktor Eriksson, Kristina Svels, Esa Lehtonen, Iwona Psuty & Markus Vetemaa