Käesolevat avaldust sundisid allakirjutanuid koostama Viru-Nigula vallas käärivad konfliktid. Oleme seisukohal, et senisel moel jätkamine pole enam võimalik ning teeme vallavalitsusele ettepaneku selgitada arusaadavalt ja konkreetselt enda seisukohti avalduses välja toodule.

Üks olulisemaid etteheiteid meie poolt vallavalitsusele ja eelkõige vallavanemale on üleolev ja pahatahtlikkuse tunnustega asjaajamislik lohakus. On teada tuntud tõde, et asjad peavad lisaks sellele, et nad on juriidiliselt justkui korrektsed ka näima sellised. Näiteid ei ole vaja süvitsi otsida: leebemas otsas võiks nimetada eelarvedistsipliinist (otsuste vales või ebaloogilises järjekorras tegemine) ning ametliku kirjavahetuse tähtaegadest mitte kinni pidamist. Raskemateks näideteks on küsitava sisuga ning kogukondlikke huve mitte teenivate õigusaktide väljastamine. Täpsemalt on neid kajastanud ka üleriigiline meedia[1] ning eksimustele tähelepanu pööranud justiitsministeerium[2].

Volikogu liikmete põhjendatud kahtluste korral on küsimusi pigem üleolevalt ja demagoogiliselt pareerida püütud selmet selgitada tegutsemise motiivi ning millisel moel teenivad need vallakodanike huve. On eluvõõras imestada, kui selle peale aktiivsem osa kodanikest iseseisvalt järeldusi teeb ning häälekalt pahameelt väljendab.

Tänaseks on vallavolikogu andnud täitevvõimule küllaltki suure vabaduse ise otsustada. Leiame, et küpses omavalitsuses peakski see nõnda olema, kuid paraku on meie vallas viinud see mitmete ohtlike tendentsideni nagu vähene läbipaistvus vallavara müügi korraldamisel või informatsiooni päevakorrapunkti all kasinalt tutvustatud protokolliliste otsuste põhjal pikaajaliste finantskohustuste võtmine (erinevad sõidukid). Tegemist on asjaajamislikult n-ö hallidel aladel liikumisega, mida saatev hilisem üleolev selgitamine paneb volikogu liikmed keerulisse olukorda. Info puudulikkus ja nappus ning ebakõlad selles ei võimalda volikogu liikmetel täita vallakodanikelt saadud mandaati tegelike otsustajatena. Vähese kogemusega ning n-ö valla toiduahela osaks olevad volikogu liikmed sunnib see aga sisulist tööd tegemata vaikima. Ja see on tendents, mida meie hinnangul uut, ka sisuliselt ühinenud valda üles ehitades kuidagi taluda ei tohiks.

Vallavanem on meedia vahendusel rõhutanud[3], et tema ametisse kandideerimise üheks tingimuseks oli asjaolu, et volikogus ei ole opositsiooni. „See põhimõte, mille tingimuseks seadsin, töötab päris hästi," sõnab ta muuhulgas. Me ei oska seda liigitada muuks, kui sisutuks praalimiseks. 2017. aasta valimiste järel sõlmitud koalitsioonilepingu aluseks oli uueks vallaks ühinenud endiste omavalitsuste ühinemisleping[4]. Teiste hulgas deklareerisid ka asendusliikmed oma allkirjaga, et uue valla arendamisel lähtutakse just sellest. Kui juriidiliselt on tegemist küllaltki hambutu avaldusega, kuna seadus peaks seda nagunii tagama, siis sisulise poole pealt tähendas koalitsioonilepingu allkirjastamine vähemalt [poliitilisele avaldusele. toim.] alla kirjutanute jaoks kinnitamist, et osapooled on valla arengu nimel valmis ühiselt pingutama.

Paraku pole see kokkulepe kunagi toimima hakanudki. Koalitsioonilepinguga eesmärgiks seatud head omavahelised suhted ja üksteisega arvestamine toodi ohvriks asjaajamislikule ladususele. Vaid pealtnäha väike asi, milleks on valla sümboolika leidmiseks konkursi välja kuulutamine, ladus suure osa vundamendist konfliktile, mille käes volikogu hetkel tõsiselt vaevleb. Vallavanem rõhutab eespool viidatud Päevalehe artiklis oma laialdast poliitikukogemust (samas end alati eelkõige ettevõtjaks pidades), ometi ei oska (või ei tahagi) ta seda oma koduvalla hüvaks sisuliselt kasutada.

Üsna iseloomulikuks on Viru-Nigula vallale saanud ka erinevate toorete ja vallakodanikega läbi arutamata ideedega pealiskaudselt lahmimine. Vaevalt sai puidurafineerimise tehase teema vaibuda, kui juba näidati kaardil näpuga tuumaelektrijaama ehitamiseks sobilikku asukohta ning alustati valla arengu kõlava nime all vallavanema lähikonda kuuluvate ettevõtjate hüvaks kohaliku raudtee riigi bilanssi lobistamist. Nimetatud arengud on aga valla arengukavaga vaid kaudselt, üldiste valdkondade üldiste kirjeldustega seotud, põhjustavad hämmeldust ja segadust ning juhivad tähelepanufookuse tegelikelt kitsaskohtadelt eemale.

Pahatihti tundub, et vallavanem püüab meelega luua pilti, millel edumeelset ettevõtjat kiusavad asjatundmatud ning harimatud kohalikud vastalised, kes ei tahagi muud, kui oma teisejärgulises rahvamajas kolmandajärgulist kultuuri teha ja ettevõtliku vallavanema ränkadest pingutustest hoolimata välja surra. Ajakirjanikule on ta lausunud nõnda: „Ma ei soovi külapoliitika mängimist, kus hääletamise tulemusi hakkab mõjutama mingisugune vana vimm stiilis, et kui kooliõpetaja pani omal ajal halbu hindeid, siis nüüd võimule saades ma kangutan ta ametist lahti."[3] Kas saab nimetada heaks poliitiliseks kultuuriks sellist suhtumist? Suhtumist, mis nii sõnades kui ka tegudes pidevalt vastanduda püüab ning ennast teistest, samuti oma oskusi, kogemusi ning õigust kaasa rääkida kasutada üritavatest vallakodanikest ja volinikest kõrgemale seab?

Selle sama tsitaadi tuules on keeruline mõista ka vallavalitsuse personalipoliitikat ning seda ümbritsevat autokraatlikku juhtimisstiili, mille kurvemateks näideteks on saanud just ametist lahti kangutamine. Hoolimata kõlavatest loosungitest ei ole valla ametiasutuses tagatud psühholoogiliselt turvaline töökultuur. Pigem iseloomustab seda hirm ja destruktiivsus, kammitsetus eelarvamustest nii ametnike kui ka kodanike suhtes. Kuidas teisiti nimetada sisutühjasid vastuseid teatud kodanike teabenõuetele või professionaalselt pädeva endise finantsjuhi sisulistele ettepanekutele valla aruandluse korrastamiseks või valdkonda reguleeriva määruse korrigeerimiseks? Kuidas saame me väita, et rakendame head kaasamistava või teeme otsuseid neid õiguspäraselt kaalutledes? Me oleme küllaltki väike omavalitsus ning ka meile on omane rahvastiku stabiilne vähenemine. Kui me tõrjume meie oma inimesi otsustusprotsessidest nende seisukohtade pärast, mõjub see meie tulevikule rängalt.

On inimlikult mõistetav, et lihtsam on suhelda nendega, kellega pole minevikus konflikte olnud või kes isiklikku kasu silmas pidades omalt poolt võimalikult soosivat joont hoiavad. Võib ka pikalt arutleda, millised protsessid või arengud laiemale üldsusele suuremat kasu toovad. Üsna selgelt kindlustab arenenud ettevõtlus meie püsimajäämise ka tulevikus. Kas see aga õigustab vallakodanikes süvenevat muljet, et teatud ettevõtjate või gruppide huvid käivad tavakodanike omadest eespool? Näiteid on kõlanud ka eespool – segadused Aseri sadama maade ümber ning neid saatvad keskkonnaprobleemid ja kohalike inimeste tõrjumine harjumuspärastelt radadelt. Ka Kunda sadamale otsustuskorras maade müümine jättis läheduses elavatele kodanikele halva, tõrjutud maigu. Üksteisele risti vastu käivad signaalid seoses Aseri rahvamaja müügiga ning pealtnäha head tegeva pealisülesandega Jumala otsijate liikumise valla poolt (ilmselt teadmatusest ja süvenematusest) julgustatud agressiivne laienemine. Kõik need ja ka siinkohal loetlemata näited vastuoludest on tegelikult endas kätkenud hulgaliselt võimalusi valdade ühinemist ka sisuliselt eest vedada. Valikuline distantseerumine või valla meediakanalite silmaklapid suurendavad aga lõhet veelgi enam. Ometi tunneb suur osa kohaliku omavalitsemise vastu huvi tundvaid kohalikke just sellistest aruteludest puudust.

Käesolevaga väidame, et vallavalitsus on oskamatu juhtimise tõttu tootnud vastandumist juurde selmet püüda erinevaid osapooli rahustada ja mõista. Mööname, et asjadega kuigigi palju kursis olles on võimalik vallavalitsuse motiive aimata, kuid on väga vale arvata, et eesmärk pühitseb alati abinõu. Ühtlasi deklareerime, et pöördumise allkirjastanud vallavolikogu liikmed võtavad oma allkirjad koalitsioonilepingult tagasi. Samas toetame ka edaspidi otsuseid, mis on ette valmistatud korrektselt, arusaadavalt, head kaasamistava silmas pidades ning teenivad meie valla huve.

Jelena Fjodorova, Koit Oras, Marge Zaidullin, Elbe Tull, Kaido Veski, Kristjan Vodja